Tegu on Šotimaalt pärineva koeratõuga, mis on saanud nime Šotimaa haldusalas asuvate samanimeliste saarte järgi. Shetlandi saartelt on tulnud ka teisi miniatuurseid tõuge – Shetlandi poni, Shetlandi veis ja Shetlandi lammas.
Tõuna on Sheltie suhteliselt uus, kuid nende ajalugu saartel ulatub tagasi 18. sajandisse, kus kalamehed tõid saartele kaasa erinevaid koeri – King Charles spanjeleid, Gröönimaa Yakki–koeri, Islandi lambakoeri, Skandinaavia spitsi tüüpi koeri ja muidugi mandrilt karjakoeri. Nende segunemisel kohalike koertega saigi tõug alguse. Ilmselt olid nad saarte laidudel kasutusel pigem karjakaitsekoertena pisikiskjate ja lindude eest. Mingil hetkel avastati, et saartel on kenad koerad ja Briti meremehed tõid neid ka mandrile.
Sheltie on paraja suurusega ja väga intelligentne koer. Ta võib olla kena ja rahulik perekoer vanemale inimesele, kui ka tõeliselt kiire ja eriti taiplik harrastuskoer. Pikad metsaretked igasuguse ilmaga ei ole talle mingi probleem. Samas linnakoeraks on ta paraja suurusega ja meeldiva välimusega. Tema pikk kahekordne kasukas on kergesti hooldatav ja peaaegu isepuhastuv. Paar korda kuus tuleks kasukas korralikult läbi kammida, karvavahetuse ajal muidugi tihedamini. Teiste koertega klapivad hästi, inimeste suhtes võivad olla natuke ettevaatlikumad. Sheltie peamine probleem on tema haukumine. Mitte küll kõigil, aga üldiselt on see neil veres ja sellega tuleb juba kutsikana hakata tegelema. Nad on üsna pikaealine ja terve tõug. Värvuselt võivad olla punased valgega, kolmevärvilised, sinised e blue-merled, vähem levinud on mustvalged ja bi-blued. Suurus varieerub tõus ka palju – turjakõrgus 30 cm kuni üle 50 cm. Ideaalis 35-38 cm.
